Ma sündisin kuulis
mis vedeles maas
see läikis kui nikkel
päikese käes
Veidike lössis
või natukene trapets
maasse vajund
ja mädanenud too
Ei heiduta
mind
need väikesed nüansid
sest kuul on minu
Ma armastan sind
Kõik algab
hommiku vara
päevade viisi
lapiga vehin
silun ja lakun
käisega nühin
sinna siis püüan valguse kiirt
Ennast seal leianimetlen end
käega katsun - oi kui tahke
silmaga nähtav - oi kui lahke
hambaga proovin proteesi uut
Suur Ma olen
Mina on ees
taga on elu
väike on see
Silmad kinni
kõrvad lukkus
kaelal kannan roosat tuult
Mida veel tahta istuvalt mehelt
mädanev rohi
ligane põhi
sünnitab uusi pragusi
Vingerdav vari ringutab kuulil
ampsude kaupa, õgib ta elu
see mis mulle
pühamast püha
Üks ja ainus
nüüd on tuhat
tõstan tüki
otsin tuge
kus ma olen?
Pole mind ja minu keha
vastu vaatab kärvand pind
Küsin endalt
Mida teha?
